5.nädal. Projektitöö

Nädala nipp: Väike nali olgu igas päevas - rõõmus meel hoiab haigused eemal.

Oligi käes oma taimed üle mõõta. "Erme 1" esimesena tõusnud taime pikkuseks oli 21 cm, "Erme 2" oli 19 cm, "Valma 1" oli äkki vaheajaga ära kadunud ja "Valma 2" oli 8 cm.
Teised pikimad tärganud taimed "Valma 1" 9,8 cm ja "Valma 2" 12 cm. Kõik taimed saavad ka toestuse, et neil oleks parem sirguda.

Projektitöö "Liblikõielised".

Hiiglaslik hernes

Kaisa Lillemets, Morten Laisaar, Ragne Seeder ja Egelii Mäll

Põltsamaa Ühisgümnaasium 2.c klass

juhendaja Aili Lomp

Kord hakkas üks väike poiss hernest kasvatama. Esimeses hernekaunas oli ainult üks hernes ja see hernes asus  äkki poisiga rääkima. Poiss tutvustas end hernele: „Tere! Minu nimi on Siim. Mis on sinu nimi?“ Hernes ei teadnud oma nime. Siim otsustas hernele nime panna: „Sinu nimeks saab Juku.“

Samal ajal kui poiss suuremaks kasvas, kasvas ka hernes. Hernes Juku tahtis minna laia maailma avastama, kuid Siimul oli palju kohustusi ja ta ei olnud sellega nõus. Neil tekkis omavahel suur tüli ning hernes solvus. Juku otsustas ise minna maailma avastama, aga Siim hakkas teda igatsema. Ta otsustas, et läheb teda otsima.

Oma teekonnal kohtas ta palju uusi sõpru. Paljud inimesed olid hernes Jukut näinud ja nad juhatasid Siimule teed.

Lõpuks leidis Siim Juku üles, aga ta polnud enam üksi. Siim vabandas herne ees ja uuris: „Kes need on?“ Hernes oli leidnud endasuguse naise. Ka sellel hernel oli omanik. Juku naise nimi oli Miina ja hernes Miina omanikuks oli Liisa.

Siimule hakkas Liisa väga meeldima ja Liisale meeldis Siim ka. Siim otsustas Liisa endale naiseks paluda. Liisa oli sellega nõus ja peeti suured pulmad.

Juku, Miina, Siim ja Liisa elasid õnnelikult ja said palju lapsi.

Väike Sõprusetera

Maiu Maurer

Põltsamaa Ühisgümnaasium 2.c klass

juhendaja Aili Lomp

Elas kord väike hernes, kelle nimi oli Sõprusetera. Talle meeldis kõigiga sõber olla. Ta oli alles noor hernes, aga sügisel sai ta küpseks. Ta kukkus kauna seest maha. Õnneks ei olnud herneuss teda hammustanud.

Inimene tuli kauni noppima. Väike Sõprusetera hüüdis: „Võta mind ka!“ Kahjuks teda ei kuuldud.

Peenral kohtus ta lehtsalati ja teiste juurviljadega. Lehtsalat ütles hernele: „Tore, et inimene sind ei kuulnud, muidu oleks ta su nahka pistnud.“ Sõprusetera oli kurb, sest kõik teised herned olid ära viidud. Porgand lohutas hernest: „Ole nüüd meiega sõber!“ Väike Sõprusetera oli nüüd väga rõõmus, set ta oli omale uued ja toredad sõbrad leidnud.

Ühel sügisesel päeval tuli hiir ja võttis Sõprusetera hammaste vahele ja viis oma urgu. Ta läks uuesti välja, et veel toitu leida, aga oh õnnetust. Seal ootas teda kass ja pistis hiire nahka.

Väike Sõprusetera jäi urus magama ja ärkas alles kevadel. Ta avastas, et temast oli sirgunud väike taimeke. Ta kasvas aina suuremaks ja suuremaks. Talle ilmusid imeilusad valged õied ja peagi oli valmis ka tema esimene saak.

Lõpuks täituski tema unistus saada omale palju sõpru. Kõik tema väikesed hernekesed olid tema uued sõbrad.